Vahemehed

Piret Bristol

Kui uuesti suvemajja jõudsin, siis ma enam tagauksest ei sisenenud, sest ennast ise ülesrulliv kardin oli mulle olnud siiski liig mis liig. Oli juba palju kaugem sügis, hommikuti hallad maas. Olime don Slavorzkyga tulnud mu asju pakkima ning veetma viimast ööd. Kavatsesin ära kolida. Läksime kahekesi ja eesuksest.

Eesuksest sisenedes tekkis alati tunne, nagu siseneksin talvesse, sest see oli avar valge verandatüüpi ruum gaasipliidi ja mõne uue aja masinaga. Seal tehtigi süüa.

Ruum oli kõle: laud täis vanu ajalehti (mille sisse oli nõusid pakitud); koidest näritud riidekapp oli tühi riietest, ainult mõni klaaspurk kogus kapipõhjas tolmu. Läksin edasi väikesesse tuppa, kus oli päris mitu asja – riiul vanade ajakirjadega “Noorus”, lahtitõmmatav diivan, tool, vaip voodil. Suurde tuppa hoidis mind miski minemast. Don Slavorzky läks kempsu. Samal ajal püüdsin naljaviluks talle saata pilti, kuidas tubade eelmine, surnud omanik vaatab eluajal tagatrepilt sauna poole ja mida ta seejuures tunneb. Saatsin ka sauna: oma saunaga seostuvad emotsioonid kevadest, kui ülemise korruse naabrinaine ütles: “Näe, keegi nagu vaataks sauna aknast. Minu meelest kardin nagu liikus…” Mind huvitas, mis selle saunaga õieti lahti on.

Veepump oli sauna ühendatud. Kui vihma sadas, läksid korgid alati läbi. Saunas tuli käia korke sisse lülitamas. Oli kaks ust. Parempoolse ukse valge puukuulikesega võti rippus komandandi eeskojas. Uks käis raskelt, oli niiskusest paisunud ja ebameeldivat tumerohelist värvi. Parempoolse ukse taga asus elektrikilp. Vasakpoolne, leiliruumi viiv lahtine uks oli mind alati häirinud, kui korke tuli sisse lülitamas käia. Sest leiliruumi polnud vaja minna, aga uks oli alailma lahti, kuigi enda arust tõmbasin selle alati kinni.

Saatsin eelkirjeldatud pilti Slavorzkyile kaks korda selle iseärasusega, et kõike seda näeb ja mäletab eelmine, surnud peremees. Tema, mõtlesin, peaks ju teadma, mis nende uste taga varemalt juhtus.

Kempsust tulles oli Slavorzky imeliku näoga. “Pidin ära eksima,” ütles ta. “Proovisin ust, mis viib õuetrepile, ja märkasin saunaaknas tuld. Oled sa kindel, et me oleme siin territooriumil kahekesi?” – “Tundsid midagi?” küsisin rõõmsalt: pilt läks siiski läbi. “Midagi rohelist ja halli. Ega see inimene ole?” küsis ta. Kehitasin õlgu. “Nägin inimest. Pilt oli süngevõitu.”

Olime viimati sauna parempoolses ruumis käinud naabrinaisega. Keerasin ukse lukust lahti ja pärast kinni. Naabrinaine imestas sisse minnes, et see on päris eluruum. Ta märkus lõikas mulle kõrva, sest just eluruumina see tuba ei paistnud. Elust ei olnud seal haisugi. Mulle ei ole saunad kunagi meeldinud, aga eriti vastumeelt oli see saun.

Aga kui mina kempsus käisin, kuulsin jälle kedagi omaette vandumas.

Vandus don Slavorzky. “Kuulsin kedagi,” ütles ta, “kui ära olid.”

“Jah,” vastasin.

Saabus hommik.
Meid eksitati enne lahkumist. Kohvrid olid pakitud ja võib-olla olid välja jäänud mõned asjad, mida ma eriti tähtsaks ei pidanudki, kui sisse astus kolmas inimene – maja omanik isiklike võtmega. Ta vaatas mind, kes ma vaikisin, ja don Slavorzkyt, kes seisis köögi ja suure toa vahelisel avatud uksel ja vaatas läbi prillide väga vapralt tulija poole. Ainult ta jalg värises vaevumärgatavalt. Jälgisin millegipärast ta püksiviiki, mis võdises põlve kohalt vaevumärgatavalt, ja sain aru, et isegi don Slavorzky ei ole maailma kõige julgem inimene.

Tagumisest väravast sai tänavale, mis viis putkani, kust süüa ostsime. Putka oli veel aastapäevad pärast ärakolimist lahti. Riiulitel leidus kõike alates säärikutest ja lambipirnidest ning lõpetades küpsiste ja leiva-saiaga. Kõrgete puude all sealsamas lähedal oli peidus telefoniautomaat, mille seinu katsid roppused, mida oli inimtühjas paigas kummastav lugeda. Paari kilomeetri pärast viis tee välja suurele Tartu-Valga maanteele.

Vanad fotod annavad reaalsusest teise pildi kui mälu või kirjapandu. Fotod – tükike paberist reaalsust – on natuke hirmutavad vahemehed kahe aja, mineviku ja praeguse vahel.

Värviline maastik sisaldab vasakul pool madalamat kuurisarnast maja, mille juurest algabki tee valge riba. See viib üle pildi horisontaalselt paremale – viib mu koduni, mis on napilt jäänud pildi pealt välja, kuid tuleb kohe pärast metsa. Sel äikese-eelsel pildil olen mina parajasti kodunt lahkumas ning suurel maanteel seistes kõigest sellest pildi teinud.

“Paralleelmeri” (2007, Tuum)

Kommenteerimine on suletud