Luule: Kalju Kangur

PEEDU SÜGIS 1

Kesk mände tühjaks jäänud suvemajad.
Täis kased kulda… Aurab orulamm,
kus üha veski taga mühab tamm.
Pilv tõuseb taas ja sajab, sajab, sajab.

Mäekünkail puude peitu kaovad rajad
ning üle pajude käib tuulekamm.
On mõtlikumaks muutunud su samm,
käid käidud teid ja endas vastu kajad.

Ja kõrrepõld, mis vihmauttu kaob,
need tuulte nutta antud kinguharjad,
need kõdunevad aiad, tühjad vaod

ja viimsed punerdavad pihlamarjad
mäeastanguil ning vettind oksaraod –
Kõik suvist naeru eneses veel varjab.

PEEDU SÜGIS 2

Märg lehelasu hommikuti veel
mu treppi katab, kuid on ammu hõre
kask ukse ees, kust läbi okste võre
silm haneparvi näeb, mis juba teel.

Keskpäeval piniseb kui pingul keel
õhk herilaste lennust. Kuldne nõre
veel seintelt voolab – sügis, karm ja tõre,
on hetkeks mahenenud talve eel.

Siis laskub kõrtele kord härmakahu
ja vaikib veskipais, kus läbi vahu

lööb sätendama sinav jääkristall.

Ent veel on astrid puutumata hallast
ja südapäeval männituka all
loid päike kütab kõrget liivakallast.

1974

Kommenteerimine on suletud