21. kiri pääsukestele. Kõrvitsaseemned

Asta Põldmäe

Üks eriline koht on olemas meil Eestis, pääsukesed. Ilma lossita, ilma pargi ja tiigita , kõigeta peaaegu. Puuriidad ja pumbakaev. Seasulg kuuri taga. Ühekorraga nii ON kui VÕIKS OLLA. Asjaõigus on ulatunud siiagi ja ta on asjalik. Andke teie arutust, pääsukesed, see paik, see jõgi on teile tuttavad. Pealegi – ülevalt on kõik täpselt näha.
Eriti hästi kasvas aias kõrvits. Vapramäe tänav kolmteist. Aastaid poputas Astrid neid oma kompostihunnikul. Ja alati need kogusid kasvu täis. Kõrvits troonis üle aia, lai, vaieldamatu nagu võit. Tegelikult oskaks ta siin kasvada kustahes. Maa põhjalik üleskündmine ei oleks ainult kuigi lihtne. Poleks ehk kõikjal üldse võimalikki. Kui on olnud kanda liiga raskeid raskusi – saatusi, saapaid, sajandeid – siis iga kord mitte. Kui on tallatud liig tihkeks muld, saab rikutud ta sisemine ehitus. Ning üle kasvanud hariduse saamiseks, osavõtmatu ja tuim, võib jääda maa oma leentooli magama.
Ja ometi on seisnud see aed jasmiinidest purjus, uskunud iseenda igavesust. Läks õide ja jõudis “Kuukressidesse” Kersti dollarilill. Kes ütleks praegu, kas juurduks seal niisama hoogsalt ka moodne rahapuu?
Kaev, pääsukesed, on ka täna Peedul keset õue, künkaküljel, ja jalajälgi ümbert täis. Ekspert korjaks siit üles leksikonitäie..
Mõnest on muudki, kui ainult jäljed: Kaplinskist tamm ja Kaburist kuuri katus, lõplikult väsinud täna üks nagu teinegi. Reedast kollased kardinad. Kangurist külalaste aedapiilumise komme. Jaanitulease jaanitulelistest. Kõik kokku ajast, kui märgati iseend, ehiti ukseesist ja teinekord Isamaad. Ei käinud keegi veel ringi, abikaatsad jalas ja surmahirm silmades. Uskumatu, pääsukesed, et võis olla nii lihtsake, nii lähedale vaatav elu! Nii lihtne koguni, et ei pidanud seda ette kuulutama oraakel, ei saja aasta tagune naisteromaan – see närb messias, kes täna, võõrad sõnad puseriti suus, tõuseb raskusest raksuvatele raamatulettidele, seletama meile meie elu. Seletab ja ei jõua ära seletada. Nagu tühja tuppa käima unustatud raadio.
Sõber, vend, eneseuskmatu eesti kirjanik – tasuks ehk siiski lähemalt uurida mullapinda! Järele vaadata, millel sa seisad õieti. Mis asi see on, kui ta huumus ei ole? Võta üles jälg Peedu õuepealselt, tee pinnaseproov, menetle, enne kui hilja. Ja pane kõrvitsaseemned likku!
Mine tuppa – mõni maja on veel püsti! – otsi üles vana peeglikild ja tunnista iseend. Kes see on, kes vaatab vastu sealt? Kas mitte keegi, kel ära kantud kolm sõda sajas aastas ja kaks oma riiki? Keelekaotus suu juures ja siiski keel suus. Mälurööv mäletada ja siiski meel peas. Löö tokk maasse – kas ta ei aja lehti? Mis annab talle väe – tõeluskriis tõesti… või tõlgitud salongiromaan? Või midagi veel? Silmitse hoolega oma õuepealset, puuri kui mullateadlane. Sa seisad kompostihunnikul. Pane kõrvitsaseemned likku!. Pane nad likku!

Kommenteerimine on suletud