26. kiri pääsukestele. Hiline poeg

Asta Põldmäe

Pärast igavaid septembrivihmu, puhtal ja tuuletul hommikul läheme Amigoga mööda raudteeäärset rada Elvasse ajalehtede järele.Siin, Peedul, mis on maailma rahutusel kahe silma vahele jäänud rahusaar, pole vaja alpide üksühest üle hõikamist, närvlikkude muretsevat sosisklemist, päevapiltide rõõmutut hambapaljastust – seda tõesti mitte –, kuid meil on tarvis käigusihti.
Oh aasade virgumisvärskust, kui heinarõukki kõrgub suurejooneliselt nagu sultanitelk. Udu ei lase teravneda piirjoontel, jättes tee vabaks kujutelule.Silmapiiri ei ole, pole kunagi olnudki. Musta mütakana, madalal jõnksleval jooksul, ilmub Amigo ja kaob; huupi,võõral häälel teatab udu ta leidudest. Ja siis äkki on ümbrus vait, ainult haavalehtede labin, nagu lastaks rutakalt läbi peo paksu libedast paberist raamatut.
See vana karjaaia okastraat, millel linnuke istub, ei ole kõrgel ja üsna sealsamas, käeulatuses, ma ei tea, kas ka tiivaulatuses, laotab oksi sarapuu kesk angervaksade valgepäist elavtara. Amigo ei hüppa, isegi ei haugu, kiunatab aeg-ajalt innukail silmil, samal ajal, kui pääsuke katsetki ei tee tõusta mõnele kõrgemale oksale.
Hilissuve viimase kurna nõrgake mahajäänud poeg, ähmi täis ja turris, pelk suletups, kelles kaugelt rohkem kui elu, on seletamatut rännusundi. Ja selleks suutmatust. Üksik pääsuke traadil sügisudus, ise sa ennast ei näe, kuid sinu mõneteistkümnegrammisesse kehha on ära mahtunud terve maailma mahajäetus ja üksindus. Kogu hukulemääratus. Ja see viis minutit, mis on jäänud selleni. Habras usk minus, et sa ise seda ei mõista, kuidas jääb see praegu väetiks võitma teadmist, et hingehäda ja surmaõud kõiges elavas on igavesti ühest ja sellestsamast materjalist!
Amigo on pannud koonu käppadele ja kas ta hingabki! Raskelt on ta vajunud vastu maad, maaga tasa peaaegu ning mul tuleb jõuga sikutada kaelarihmast, et saada teda liikvele. Enam ei ole meil tarvis ajalehti, ei ole vaja kella ega sõiduplaani. See viis minutit on kasvanud igavikpikaks, me ei oska nii palju ajaga midagi peale hakata. Me ei tea, kuskohas ära olla see aeg.

Pääsukesed, kes te olete praegu võib-olla juba Avignonis, võib-olla Baieris, alustamas ülelendu Alpidest, kas te mäletate täna veel üht oma kojujäänud last, keda ei kanna tiivad karjaaiast kõrgemale, kes parve ei jõudnudki, kes teed ei leia teile järele, kel igavesti jäävad nägemata Alpid nagu ka omaenda esimene kevad? Viimane sõna teie teekonnal igal sügisel, igal kevadelgi jääb öelda kõrbeil, mägedel ja merelagedail. See sõna on ühesuguse valjusega. Lendurid, kes ületavad Alpe, teavad kõnelda lumest, mis mustendab alla kukkunud pääsukesepõrmudest. Pisikest üksikut keha karjaaia ääres kuluheinas ei näe ükski lendur ning kui miski seob nii ühtesid kui teisi, siis vaid see, et neid kõiki üheskoos on välja märkinud üks ja seesama Suur Valija.

Kommenteerimine on suletud