Luule: Kersti Merilaas

VAPRAMÄE VEERUL
1

Sügis on tulnud mu tuppa,
järel tal jäljed märjad.
Kapil kõhutab kõrvits,
soemüüril sibulapärjad.

Turdumas pudeli põhjas
punased piprakaunad.
Kelle need seenepütid?
Kelle need pähklipaunad?

Tunde lahkuvaid loendab
kumisev kellakägu.
Pilku peeglisse heites
näen oma ema nägu.

Punased piprakaunad,
kõrvits ja sibulapärjad.
Sügis on tulnud mu tuppa.
Sügise silmad on märjad.

2

Libedaks lihvitud treppidel
kavalust, kahekeelsust.
Olen vana ja väsind.
Varja mind, Vapramägi!

Võimukat relvade lõginat
antennide kaudu küll siiagi
oru vaikusse kandub. Leivas
on tunda metalli maiku.

Aga õunapuu õõtsutab üminal
uinuvaid pungi ja taadid
kinni katavad mesipuid. Varja,
varja meid, Vapramägi!

3

Kured läksid – kurjad ilmad.
Tihane tõi talve teate.
Luiged läksid. Minge, minge,
kui te minema just peate!

Hea, et kurja ilma kätte
minul minna pole vaja.
Mul on varjuks soojad seinad,
kaitseks kuused ümber maja.

Kõrged kuused – suured vennad.
Kambris nende väike õde
välja mõtleb muinasjutte
leevendamaks argitõde.

Taevaisa tõnnivakast
puistab alla püülijahu.
Laias labakindas käsi
laskub katusele.
Rahu.

TARTU—ELVA RONGILE

Jaanimardikas, jaanimardikas!
Piksepeni!
Sõiduta meid siniste järvede juurde!

Aga nüüd on sügis ja järved
lõpetasid oma lõbusa teeskluse;
jälle on nad külmad ja hallid.
Ära lendasid,
ära lehvisid perroonidelt
külaliste kirjud kleidid.
Läbi hõreneva lehestiku lähenevad
raudteetammile tõsised kuused.
Seisavad. Noogutavad. Jälle
ollakse isekeskis.

Sa väike vapper rong,
argipäine, ustav ja omane
nagu pang kaevukonksus,
nagu pott pliidil, ja samal ajal
võimalus minna,
kakskümmend korda päevas
võimalus
pääseda
välja
sügisudude ahenevast ringist,
kuhu Vapramäe tippki vahel varjub.

Sõpradest mõtlen,
kes kaugel. Küllap nad kõik
juba kössi on vajunud raskete
juubelipärgade all (minu mälestuses
seisavad nad veel sirged ja süütud).
Ja minagi vajun ja kaon
nagu mustikas karu kõhtu.
Seniks veel illusioone,
ootusi ja lootusi: akna taga
Sauna Antsu oma hobuse hirnatus.

MESILASED TULEVAD JOOMA

See eakas pärn, see vana hullutaja
jälle on õisi täis. Ei, ma ei hakka nutma.
Mis oli, see oli.
Käin kaevul, värske veega täidan tõrre;
keskpäeval kuumal siia mesilased
tulevad jooma.

Nad tulevad ja neid saab nõnda palju,
et tõrre serval sulgub ruuge ring:
võib öelda ka, et pärg, võib öelda – kuldne,
ja selle kohal teine – sinine
pärg laste imetlevaist silmist
täis õrnust.

Kas see tohletanud tündrik
ka väärt on seda au?
On küll, on küll!
Ta vett veel hästi peab. Ei pea
ta ometigi tantsima balletti.

Kord elas siin noor mesinik ja oli
tal palju mesilasi, harilikke ruugeid,
kuid sinistest ta aina unistas,
ja maha ta jättis oma mesilasrahva kuldruuge
ja läks merede taha ta otsima
siniseid mesilasi.

Te, lapsed, mõistate, et see on muinasjutt,
kui kasvate, küll teada saate tõtt.

Luulet kogumikust „Antud ja võetud”, luuletusi 1977-1979, „Eesti Raamat”, Tallinn, 1981

Kommenteerimine on suletud