Ajalugu

PEEDU AJALOOST

Peedu Kerikmäel – muinaseestlaste linnamäel – elati 6.-10. sajandini pKr. Kerikmägi on üks Eesti väiksemaid linnuseid: pealispinna pikkus vaid 48 m ja suurim laius 17 m. Linnus asub kitsal mäeseljakul – oosil ja tema õueala jääb 15-16 m ümbritsevast territooriumist kõrgemale. Linnamäge on arheoloogiliselt uuritud 1936.a. H. Moora juhtimisel ning saadud rohkete leidude alusel on tehtud olulisi järeldusi mitte ainult selliste väikeste linnuste ehitiste vaid kogu muistse sõjanduse ja ühiskonna arengu kohta tervikuna. Leidude hulgas oli hulgaliselt tol ajal kasutusel olnud tarbeesemeid, eheteid ning sõjariistade katkeid. Leiti ka jäänuseid rauasulatusahjust, mis tõendab, et Peedu linnuses sulatati ka rauda. Tähtsal kohal leidude hulgas olid loomaluud, mis kõnelevad linnuseelanike toidulauast.

Esimesed kirjalikud teated Peedu kohta pärinevad 1638. aasta Liivimaa maarevisjonist, kus räägitakse kahest veskist, mis paiknesid vastastikku Elva jõe erinevatel kallastel ja selle mölder Andres maksis jõevoolu ühe poole eest Meeri mõisnikule neli riigitaalrit ja jõevoolu teise poole eest nuumatud sea ja vaadi õlut.

Et need veskid on veel tänapäevalgi olemasolevad Peedu ja Nuti vesiveskid, annab tunnistust 1684. aastast pärinev kaart, millel kohastikku Elva jõe erinevatel kallastel on märgitud kaks vesiveskit.


Vaade veskile

XX sajandi alguses kasvas Peedu alal mets. Praeguse Peedu edelaosas asusid Konguta metskonna abimetsaülema majad. Lisaks neile veel paar maja ka väljaspool metsa nn “Jaapani saarel”. See oligi kogu toonane Pangodi valla Nuti asundus.

Paiga väärtust taipasid esimestena tartlased, kes saabusid siia mööda vastvalminud Tartu-Valga raudteed. 1910. aastal oli metsaala juba planeeritud kruntideks ja neid jagas Tartu Suvitajate Ühisus.

Peedu arengu katkestas mõneks ajaks Esimene maailmasõda ja sellele järgnev Vabadussõda.

1925. aastal hakati riigimetsast väljamõõdetud suvilakrunte rentima Tartu ärimeestele, arstidele, advokaatidele, vabrikantidele, õppejõududele.

1925. aastal toodi Peedu raudteepeatus oma esialgsest asukohast, mis asus tükk maad Elva pool oma praegusele kohale ja ehitati jaamahoone, kus müüdi pileteid ja asus telefoni kõnepunkt.

Nuti asunduse tormilise arengu ohjamiseks, paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks moodustati 1926. aasta kevadel “Peedu Suvituskoha Korraldusselts”, mis tegutses 1945. aasta sundlikvideerimiseni.
Selts jälgis ehitustegevust, korraldas heakorratöid, kandis hoolt teede ehitamise ja nimetamise eest. Selts rentis ja hiljem ostis Põllutööministeeriumilt kaks metsaparki, liivatas teid, rajas palliväljakuid, paigaldas pinke ja istutas puid.

1927. aastal avati Peedul hr. August Turbi Kanarbiku tänava majas postitalitus.

1932. aastal kraavitati ja täideti hädaabitööde korras uue jaamahoone vesine ümbrus ning istutati künnapuud.


Vapramäe tn. ja Uuta tee rist 1938. aastal

Samal aastal võttis selts hooldada ka Vapramäe rahvapargi. Maist septembrini hoidis Peedut ja Vapramäge korras palgaline pargivaht. Tema võimkonda kuulusid ka kolm supluskohta Elva jõel: eraldi daamidele ja härradele ning lisaks ka ühine. Supluskohtades olid istepingid ja vette minekuks trepid.

1933.aastal toodi postitalitus Peedu jaamahoonesse.

1934. aastal istutati ühisel jõul kaseallee ühendamaks raudteejaama Vapramäe teega.

Samal aastal ehitati Kikkaniidu sild Elva jõele ning alustati teetammi rajamist sillalt Vapramäe metsani. Tööd jätkati ka järgmisel aastal ning seda tehti hädaabitööde korras.

Puhkajate kõhumurede eest hoolitsesid mitu kauplust ja raudteejaama juures sai suviti jäätist osta liikuvalt kärumehelt, limonaadi limonaadikioskist.

1934. aastal saadi Pangodi vallavalitsuselt turu pidamise luba. Turg praeguse raudteeülesõidukoha lähedal töötas esiti kaks, hiljem kolm päeva nädalas. Et algul turukubjast palgata ei jõutud, siis pidasid Tartu prominendid ise korda. Eriti teraselt olla jälgitud, et keegi enne õiget aega (hommikul kell 5) kauplemist ei alustaks.

1934. aastal moodustati Peedu Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, millest kujunes teine tähtis suvituskoha elu mõjutav organisatsioon. Osteti käsiprits, mida hoiti turuväljakule ehitatud kuuris. Peedu pritsimehed olid eriti agarad pidude korraldajad.

1936. aastal toimus Nuti aleviku nimetamine PEEDU suvituskohaks.
Tartumaa teemeistril paluti Vapramäe teeristi suur viit üles panna – “Peedu suvituskoht”.

Suvituskoha reklaamiks anti välja brožüür “Peedu suvituskoht Tartumaal”. Tartus seati äride akendele üles fotosid Peedust.

Seati kokku tervihoiu sundmäärus, millega tagati väljaüüritavate tubade vastavus nõuetele. Nõuti ümbruskonna lehmade tuberkuloosilist kontrolli. Organiseeriti majade elektrifitseerimist ja teede valgustamist.

1937. aastaks oli Peedust saanud Tartumaa üks populaarsemaid suvituskohti. Umbes 100 püsielanikuga asulas suvitas üle 700 puhkaja. Selts pidas plaane suvituskoha edasiseks laiendamiseks ja kaunistamiseks.


Suvitajad Peedul 1931. aastal

1939. aasta kevadel istutati metsandusprofessor Oskar Danieli eestvõttel Peedule 558 ilupuud ja pajuistikut.

Arhitekt Voldemar Tippelilt telliti suurejooneline Turistide kodu projekt, millele paluti sihtasutuselt “Turismi Keskkorraldus Eestis” rahalist toetust.
Idee oli ehitada ka rannapaviljon. Esialgu renditi ruumid metsakohviku avamiseks ja organiseeriti suvemuusika kaks korda nädalas.

Samal aastal liideti Peedu Elva vallaga. Sõja järel kuulus Peedu Elva külanõukogu alluvusse.

1948. aastast alates töötas endise veskiomaniku natsionaliseeritud valduses Suurt Valget Tõugu Sigade Riiklik Tõulava.

1949. aastal avati neljas itta küüditatu ja läände põgenenu endisaegses villas tuberkuloosihaigetele lastele ja täiskasvanutele dispanser ning sanatoorium. Lastesanatoorium tegutses kuni aastani 1968.

1958. aastal liideti Peedu Elva linnaga.

1961. aastal avas Elva Tarbijate Kooperatiiv siin väikese toiduainete kioski “Vapramäe”, mis vaheaegadega tegutses 1997. aastani.

1963. aastal ehitati ETK poolt kauplus “Peedu”.

Kuni 1970. aastate alguseni tegutsesid Peedul villavabrik ja sidejaoskond.

Kultuuriinimeste hulgas tuntud Kirjanike Liidu puhkekodu Peedul asus ühes kaunis suvilakompleksis, mis oli kuulunud Siberisse küüditatud Tartu Majaomanike Panga direktori Oskar Alliku perekonnale.
Puhkekodus on suvitanud ja elanud paljud Eesti kirjanikud. Siin on kirjutanud Astrid Reinla kass Teofrastuse lood ja Krooksjalgade jutud. Küllap ka paljud Kalju Kanguri ja Kersti Merilaasi mõnusad luuletused on just siin sündinud.

Tuberkuloosihaigete ärakolimise järel tegutses vabanenud majades Tartu Rajoonihaigla Elva osakond.

Aastal 1990. avati haigla tühjaksjäänud kõrvalhoones Peedu Algkool.
1991. aastal koliti ka haigla Elvasse ning kunagisest silmaarst O. Kuriksi suvilast sai Peedu koolimaja. Kõrvalhoone jäi lasteaia käsutada.

1993. aastal asutati mittetulundusühing “Peedu Korraldusselts”, mille põhikirjaline eesmärk on peedulaste heaolu igakülgne kaitsmine ning kaasaaitamine elu paremaks korraldamiseks. Seltsil on oma lipp ja vapp.


Peedu päev 1994

Korraldatud on mitmeid suurejoonelisi Peedu Päevi, kus on tutvustatud Peedu aja- ja kultuurilugu nii sõnas kui ka pildis, korraldatud näitusi, kontserte, näitemänguõhtuid, spordipäevi. Jõulupuu Peedu koolimajas on vanema põlve peedulastele aasta kõige oodatum sündmus.

Igal aastal on vähemalt üks ühistööpäev Peedu heakorrastamiseks, on olnud talguid ja looduseõppepäevi.

© Annereet Paatsi
Materjali kasutamine trükisõnas keelatud.

Kommenteerimine on suletud