Aino Kallasest ja Elvast. Rohkem küsimusi kui vastuseid.

Kristiina Lääne
(Täisversioon 06.09.2008 Elva Postipoisis ilmunud samanimelisest artiklist)

14.augustil k.a. toimus Tartumaa Muuseumis näituse Elva ja kirjanikud raames esimene neljapäevaõhtune vestlusring. Muuseumipedagoog Anneli Aani vedamisel vaadeldi lähemalt Ado Reinvaldi, Aino Kallase, Hugo Raudsepa, Leopold Hanseni, Friedebert Tuglase ja Juhan Luiga loomingut. Koduteel jäi silma raamatupoe kõrval asuv kinnilöödud akendega kurbliku välimusega hoone, rahvasuus Aino Kalda majaks kutsutu. Meeldivalt möödunud kirjandus-õhtu tuules tekkis huvi õnnetukese välimusega, kunagist esinduslikkust taganutvast majast rohkem teada saada.

Mõeldud-tehtud. Google otsingumootor on alati abiks, seekord siis märksõnaks Aino Kallas Elvas. Viiteid tuli kümneid, sõelale jäi kaks.

Esiteks Epp Alatalu artikkel „Väikelinn Elva” 01.06.2006 Äripäevas (leitav lingilt http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3238/new_eri_artiklid_323810).
Huvi pakkus sellest just viimane alajaotus “Uued poed ja vana võõrastemaja”, mis, otsustades artikli optimistliku laadi järgi, on ilmselt kirjutatud kinnisvarabuumi laineharjal:

“Elvas on justkui kaks keskust, kaubanduskeskuse ja raudteejaama juures. Kesk tänava raudteepoolse osa jaoks on plaanis teha ka arhitektuurikonkurss, et oleks ühtne ilme.
Täna muutub linn atraktiivsemaks ka kinnisvara mõttes. Maa hind on hea, uues majas on korteri ruutmeetrihind 15 000 krooni ringis. Elva Tarbijate Ühistul läheb hästi, nemad ehitavad uue suure poe, vana turu asemel on kaubanduskeskus: Elvasse investeeritakse raha.
Täna on teada, et Elva teeb raudteega koos kasvanud vaksalihoone eurorahade toel kahe aastaga matkakeskuseks. Linna teine uhke ja oluline maja on jaama lähedal asuv vana võõrastemaja. Täna plaanibki majaomanik, Sportlandi rajaja ja spordiärimees, endine elvalane Are Altraja 1901. aastal avatud võõrastemaja taastada 1920ndate alguse stiilis.
Siis oleks tegu vaat et vanima Eestis tegutseva võõrastemajaga. “Plaani on juba pikalt peetud ja peaks varsti tegutsema hakkama,” arvas Altraja.
Hotellimaja kutsutakse Aino Kalda majaks, sest tolles võõrastemajas peatus Aino Kallas peamiselt Tartus elamise päevil. 17 aasta jooksul käis ta pidevalt Elvas, kuid ei olnud puhkaja, vaid otsis askeetlikku ja vaikset paika, et rahus tööd teha.
Aino Kalda päevaraamatutest saab selle kohta lugeda, sama aega hakkab meenutama ka korrastatav võõrastemaja.”

Küsiksingi siis nüüd: kas see esimeses lõigus kirjeldatud arhitektuurikonkurss toimus ja millised olid tulemused? Ausõna, ei mäleta sellisest konkursist midagi, aga eks see inimese mälu ole ju lühike ka… Samuti on vahepeal nii mõndagi muutunud, see va majanduslangus on nüüd platsis, millist 2006.aastal kuidagi karta ei osatud. Äripäevas säravalt esinenud linnapea Urmas Kruuse asemel on meil nüüd uus linnapea, kes eelmise unistustest ja lubadustest midagi teada ei pruugi, kuigi ehk võiks, kui nüüd linnakodanikuna omakorda natukene unistada? Artiklis nimetatud projektidest matkakeskuse oma paistab üsna kenasti realiseeruvat, aga kuidas on lood ülejäänutega? Mis neist saab? Mis on kasvõi lubadusenagi (projektina) meeles, mis külmutatakse?
Ja ennekõike… kuna Aino Kallase sünnist möödus tänavu 2.augustil 130 aastat, siis küsiksin: mis sellest raamatupoe kõrval asuvast õnnetukesest saab? Kui vaadata Oskar Kruusi fotot 1965.aastast (originaal asub Keele ja Kirjanduse Instituudis Tallinnas, allakirjutanu valduses on koopia), siis on võrdlus, kasvõi aknaruutudegi olemasolu arvestades, ilmselgelt tänapäeva kahjuks. Muidugi, eks see võrdlus ole mõneti meelevaldne, kui arvestada, et tegemist pole päris sama hoonega. Nii näiteks kirjutab Katrin Pauts 12.07.2001 SL Õhtulehes (vt: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=108888) „neljanda põlve elvalast ja koolipoisi-põlvest peale Elva ajalugu uurinud” Mart Raudsaart tsiteerides:
“Praegu on Elvas üsna mitmed projektid pooleli, nii näiteks nn. Aino Kallase maja raudtee-jaama lähedal. “Omal ajal oli seal kõige nooblim restoran.” Nüüd lõhuti mädanenud maja vundamendini maha ja tehti originaali matkiv makett. “Näeb välja täpselt selline nagu eelmise sajandi algul. Siin peatus ka Aino Kallas ja siin pakuti vähki, näiteks.”
Tsiteeritud artiklist kumab armastust Elva linna vastu, mida me elvalastena ju kõik oma kodu vastu tundma peaksime ning on päris meeldiv, kui linna ajalugu sellises vormis aeg-ajalt meelde tuletatakse, kas pole? Ühtlasi näitab aga konkreetne lõik taaskord neid suuri lootusi, mida on juba kümme aastat seoses nn. Aino Kalda majaga hellitatud. Aga kui kaua veel?
Muidugi, Aino Kallase päevikutest leiame natukene teistmoodi Elva hotelli kirjelduse:

„26. päev, Elva hotell
Kirjutasin neli tundi „Bathsebat”. Jalutasin kuuvalgel külateel, vaatlesin metsa, kuud, lund ja tähti. Tundsin piiratust oma loomisvõimes.
Nii tuttav on mulle see hotell, all paks viina- ja suitsulehk, joobnud mehi, väravatulba külge seotud kannatlikke hobuseid. Ülal väikesed külmad, võimalikult lihtsad toad. Olen elanud neist vähemalt viies. Lõunaks on lihasupp ja liha, alati lihasupp ja liha. Laud on mul alati sama, mõnus. Lampki on sama, sel on punane kuppel. Teenijatüdruk on alati teine.”
(Aino Kallas. Jäätunud shampanja. Päevaraamat aastaist 1907-1915. Sissekanne 26.11.1909.)

„30. päev, Elva hotell
Igavamat, lootusetumat ümbrust ei saa ette kujutada kui see Elva ligane hotell, kus õlle ja viina lõhn on seintesse tunginud. Ja siiski tulen järjest siia tagasi! Teenija on seekord juba liiga ninakas ja uudishimulik, arvan, et mind peeti esimesel päeval silmas. /—/”
(Aino Kallas. Jäätunud shampanja. Päevaraamat aastaist 1907-1915. Sissekanne 30.09.1914.)

Ometigi elas Aino Kallas selles „ligases hotellis” vahel kakski nädalat järjest. Tema päevaraamatuis on 1907-1916 aastail otseselt või kaudsemalt Elva hotellis kirjutamaskäimist mainitud kokku 28 sissekandes, Elva-Käärdi (Eisenschmidtidele kuuluva Käärdi talu) või lihtsalt Elvas heade tuttavate pool peatumise, vahel sealgi kirjandusliku loominguga tegelemise kohta leiab sissekandeid 11 korral. Ning hoolimata külmadest ja kitsastest tubadest oli ta Elva hotellis kirjutades õnnelik:

„23. päev
Olen täna olnud nii lapselikult õnnelik, nii häirimata heas tujus. Hommikul oli väljas 35-kraadine pakane, sees 7-kraadine napp soojus, pesin end jäise veega, võimlesin. Läksin välja, lumi rudises, männimets teispool teerada oli mustjas, õlul halli lund. Sinetavaid lumelagendikke.
Kirjutasin viis tundi. Ma pole kogu päeval näinud kedagi muud kui mu tuba koristavat tüdrukut ja hommikul hotelliprouat.
Pakane annab järele.”
(Aino Kallas. Jäätunud shampanja. Päevaraamat aastaist 1907-1915. Sissekanne 23.01.1907.)

„25. päev
Tööpäev kolm tundi ja veerand = kaksteist ja pool lehekülge, vahepeal väsimus. Olen õnnelik.”
(Aino Kallas. Jäätunud shampanja. Päevaraamat aastaist 1907-1915. Sissekanne 25.01.1907.)

„2. päev, Elva hotell
Mu vana tööpaik! Olen kirjutanud viis-kuus tundi „Koidula elulugu”, õhtupoolikul sadas, istusin verandal ja vaatasin märgi telefonitraate. Milline kosutus ometi on mulle vaimne töö, alatine tervise ning jõu allikas! /—/”
(Aino Kallas. Jäätunud shampanja. Päevaraamat aastaist 1907-1915. Sissekanne 20.06.1914.)

Päevaraamatute sissekannetele toetudes võib väita, et Elva hotellis valmisid Aino Kallase eestiaineline jutustus „Ants Raudjalg”, Vana Testamendi ühest loost inspireeritud näidend „Bathseba”, novellid „Lasnamäe valge laev” ja „Üks kõigi eest”, „Titanicu” hukkumisest inspireeritud kogumik „Seitse novelli”, ühevaatuseline legend „Kynestin neiti”, esimene L. Koidula elulugu eesti kirjanduses, „Tähelend”, novell „Jurnas Räbovõidra”, jutustus „Lamp” ning romaan „Jurnas Leesmentin rakkaus”. Kirjanik Rein Põder lisab oma lühiproosa-kogumikus „Kahekesi maailmas” siia ritta ka inspiratsiooni saamise arhailiseks stiliseeritud impressionistliku novelli „Barbara von Tisenhusen” kirjutamiseks, kirjeldades loos „Tuisk” Aino Kallase saanisõitu Võrtsjärve jääle.

Eeltoodu valguses on loomulik, et „13.detsembril 1964.aastal avati Eesti NSV ja Soome sõpruspäevade ajal endisel hotellihoonel (Kesk t. 40) mälestustahvel A. Kaldale. Mälestus-tahvli avamisel kõne pidanud Paul Ariste tunnustas Elvat, mainides muuhulgas järgmist: „Elva ei ole Eesti vanu kultuurikeskusi. Sellest hoolimata on selle linnaga olnud tihedalt seotud meie kirjanduslik ja kultuurielu. Elva on jäädvustanud siin elanud kirjanike mälestust.”
(Tuntud elvalasi läbi aegade. Koostajad Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo. Tartu 2006. Lk. 55).

Täna seda tahvlit enam omal kohal ei ole. Nii mõnigi oma nime leheveergudel mitte näha soovinud linnakodanik on „mädanenud maja vundamendini maha” lõhkumise ajale tagasi vaadates meenutanud, et tookord oli hotellihoone hoovi peal kuur, mis kuulus Elva Õhtukoolile ning kuhu, nagu tänavalt vaadates paistis, lõhkumise käigus nii mõndagi tõsteti. Ühel hetkel oli ka kuur kadunud koos sinna tallele panduga tükkis. Kas on kedagi, kellel on aimu, kuhu see mälestustahvel jäi? Ning kui on aimu, kas on tahtmist seda välja ütelda?

Lõpetuseks. Vaadates Peedul asuva endise Kirjanike Liidu suvekodu hoonete veelgi kaugemale jõudnud kurblikku lagunemist, küsiksin, kes lõppkokkuvõttes vastutab kultuuriväärtuste säilitamise ja kasvõi arvele võtmisegi eest Elva linnas? Kas maja omanik? Muuseum? Lühikest aega olemasolnud (taastatud) Elva Muinsuskaitse Selts? Või on siinkohal siiski mingi roll ka Elva linnavalitsusel ja volikogul ning nende otsustel, kellele mida ja mis tingimustel müüa ning kellelt mida osta või ostmata jätta?

Kommenteerimine on suletud