Luule: Katre Ligi

SUVEMAJAS MÖÖDUB
suve kenam pool.
Elad igapäevast elu,
nagu igal pool.

Joome oma teed ning kohvid
siin ja praegu.
Tulla saime maasikate,
lähme õunte aegu.

Avasilmi, paljajalu
jookseb laps.
Selle aasta jooksul kasvab
pikemaks.

VARAHOMMIKUL, HILISSUVEL
hakates tagasi magama minema
nägin:

Kõrged puud puutumas taevast.
Päike alles altpoolt heletamas
päeval rohetumedaid okkalisi oksi.
Päikeselaigud alles omaette ja edevnoored.
Taevas muretuselge.

Astudes tuppa, hetkeks veel nägin:
Unised lilled tühjades purkides.
Õhtused taldrikud.
Haigutav vakstu.

JA TA LÄHEB TÕSISE NÄOGA.
Une riismed veel põskedel.
Viipab väravalt tagasi peoga.
Ise piilub, kui kaugel kell.

Laua peale jäi toidunõusid.
Nuga taldriku veerele toeb.
Viimasel hetkel jaama jõudis.
Naine peegli ees juukseid soeb.

PIKI RAUDTEED

Käin mööda mätlikku teed,
selja taha jääb Elva.
Olen tubane hing,
sestab veidike hell ma.

Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade peas.

Astun kui kirikuuksest
kõrgete puude varju.
Pidulik vaikus, kauged kõlad,
oksad tumedat varju.

LEPAVÕSADE TUMEDIK KÕRVAL,
pilve vari mu peal,
päike eemal heinamaasiilul,
raudtee keeramas ennast
vahelt metsa ja aasa
järgmise jaama poole.

**
Hoiame kinni
suve viimasest veerandikust.
See, kes pages linna
asju ajama, toitu tooma,
on järsku kohale klammerdunud.
See, kes siingi istus
kambris raamatu taga,
on end õuele unustanud.

Suvi, iga-aastane suurim pettumus
on lõppemas, meil
temast lõputult kahju.
Ta on väike ja väeti,
aeg õgib ta ära.
Ikka jääb püüdmata piir,
mil ei ole enam vara,
mil ei ole veel hilja.

SUVILAD JÄÄVAD TÜHJAKS,
linnud lendavad ära.

Veel ei krabise vihmad
vastu suletud luuke.

Öösel veel kahanev kuuke
vee peale heitis sära.

Suvilad jäävad tühjaks,
linnud lendavad ära.

Kommenteerimine on suletud