Mäger, vesipapp ja paradiisi pimedus

Toomas Haug

Mart Mägra õpetajakutsumuse taustaks olid arvatavasti ka tema enda valgustuslikud õpilasekogemused.
Tartu-kodu Raatuse tänaval hävib sõjatules. Vanaisa, ehitusmeister, ärimees ja majade omanik, kaotab kõik, säilib üksnes suvila Peedul, kuhu raskelt kannata saanud neljalapseline perekond elama asub. Isa, Eesti ratsaväe allohvitser, taganeb koos sakslastega Kesk-Euroopasse, on rinde lagunemise järel metsavend ja naaseb pärast lühemat vanglakaristust 1947 perekonna juurde. (Sellest kõneleb Mägra novell “Ei vang ega vaba”, “Looming” 1993, nr. 5.) Edaspidi on temasugusele avatud ainult lihttöölise ametid. Nahkehistööd õppinud käsitööandekas ema hangib elatist sanitari ja köögiabilisena. Kümmekond aastat elatakse Peedul suures ainelises viletsuses. Kooli lõpupildil on Mart ainukene ülikonnata mees. Õpetajad kehastasid teed, mis juhatas sellest ilmajäetusest välja, rikkamasse maa-ilma. .
Elva keskkooli lõpuklassides õppimise ajast (1952-1953) jäi üheks autoriteediks keeleteadlane ja sõnaraamatute tegija Aleksander Raid. Pärast kooli lõpetamist sugenes väike sõpruskond, rahvustunde ja -kultuuri hoidmiseks loodud “salaühing”, mis Raidi ja noore kirjandusõpetaja Heino Puhveli juhtimisel kogunes suviti kuhugi Võrtsjärve äärde ettekan-deid kuulama ja mõtteid vahetama. Küllap sealt saadi esimesi kogemusi, kuidas tarvilikku ettevaatust kaotamata eesti asja ajada.
Peedul kujunes Mart Mägra vaimseks isaks naabruses elav Daniel Palgi. 1930. aastate elulähedusliikumise ühe tähtsama ideoloogi raamatukogust pärinesid Mardi alusteadmised eesti kirjandusloost. Ta toonitas Palgi stiiliteoreetilise Vilde-uurimuse (1929) väärtust, võttis selle loengusse kaasa ja lasi referaadi teha. Ja ta pidas oluliseks Palgi nõuet, et eesti kirjanduse esmane ülesanne on õppida tundma oma kodumaad ja süveneda oma rahva vaimulaadi ja eluvõitlusesse. Tuumakas, rahvuslikult oluline sisu stiilses, taidurlikus käsitluses – see oli pärandatud ideaal. Näeme nende aspektide jätkumist Mägra tegevuses: luuleteoreetilistes uuringutes ja kas või murdekeele kogumistöös ja esivanemate loitsuluules. Ja mõistagi valis ta ideaalile vastavalt oma kolm tähtsamat huviobjekti – Jaan Krossi, Hando Runneli ja Juhan Viidingu, kelle monograafilised käsitlused leiduvad “Eesti kirjanduse ajaloo” viimases köites (1991).
Palgi oli tihti jutuks. Mart rääkis tunnustavalt, et nõukogude ajal ei ole Palgi peaaegu midagi avaldanud, sest tõrgub põhimõtteliselt tsensuuriga arvestamast. Palgi oli nagu vaikiv, aga kohalolev Eesti aeg. Kuidagi märkamatult kandis Mart oma õpetaja pärandi tundmise ka minusse üle, mis oli sobilik sissejuhatus 1930. aastate kirjanduselu lähemal tundmaõppimisel. Veelgi enam – Palgi 80. juubeli puhul 1979. aastal avaldasin “Sirbis” koguni väikese kirjutise. Veidi pärast seda käisime Palgil külas. Sõidu üksik-asjad on vajunud unenäolisse hämusse. Istusime hämaras toas. Palgi oli samasugune väike, asjalik ja napisõnaline nagu Mart. Kordus see, mis Mardi juuresolekul tihti: me vaikisime. Küllap midagi ka räägiti, aga see enam ei meenu. Vaikimine jätti mõjusama jälje. Teksti ei olnud. Aga kõikjal meie ümber hõljus nõudlik ja usaldusväärne ning täiesti iseenesestmõistetav kontekst. Lahkudes surus Palgi südamlikult kätt, tuli meile järele: eeskotta, uksele, paar sammu sealt edasigi, veidi erutatult, just nagu oleks külaskäik alles algamas ja kõik jutuajamised alles ees. Hiljem olen mõistnud selle poolunenäolise visiidi tähendust: Mart käis oma õpetajale oma õpilast ja oma õpilasele oma õpetajat näitamas. Mart Mäger oli oma missioonilt järjepidevustaja. Ta oli ise – läbi halli aja – sidusalt välja kas-vanud vaimsest tagamaast, kus meelekindlal ja rahvusmeelsel Daniel Palgil oli keskne koht. Ja see oli Peedul läbiviidud väikene järjepidevusrituaal.

Looming nr2 2004

Kommenteerimine on suletud