Peedu jaamaülem

Asta Põldmäe

Mõned ütlevad küll, et Peedu on nii väike jaam, et seal ei olegi jaamaülemat, aga see ei ole tõsi. Lihtsalt, et jaamaülem on ka väike, isegi väiksem veel, ja pole siis imestada, kui ei leia laos parajasti seda numbrit vormipintsakut.
Punase põhjaga mütsi jaamaülemal ei ole ka, aga on omaenda jutiline.
Hommikuti, kui jaamaülem läbi kõrge märja rohu tuleb, on tema silmad rohelised, hämaruses nagu kaks rohelist semaforituld, nagu kahekordne edasisõidu-luba. Ja noh eks rong peatubki siin Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, Elva metsases eeslinnas, kõigest ühe minuti.
Algul, kui suvi alles noor oli ja jaamaülem oma ametit harjutas, käis ta nii umbes poolte rongide vastas, umbes nende, mis tulid Tartu poolt. Teised rongid pidid olema targad iseenesest.
Tegelikult on Tartu rongid ka targad, ja Tartus just ongi ülikool, aga jaamaülem just nagu ei usalda neid, ja vaevalt on rong Vapramäel vilistanud, kui jaamaülem tõttab ummisjalu.
Rong peab kinni ja paneb perrooni peale maha suvekingi ja suvejalgu. Suvejalad on kerged ja kaovad mööda metsaradu otsekohe kes kuhu. Aga ega see jaamaülema asi ei olegi, tema asi on saata ja vastu võtta ronge ning suvekingad puutuvad temasse vaid sedavõrd, kui nende hulgas võivad olla ühed korkkontsaga sirelilillad ja teised roomikud lastebotased. Eriti veel siis, kui nende keskele peaks võetama üks teatav ”Sangari” puldankott. Kuid eks pagas ole ka pool raudteeasjandust!
”Lintsaba,” oletab jaamaülem, nina kotikortsus, päriselt küljes mitte, ”lintsaba, või siis jällegi hõbeheik? Stauriid, see luukarnits küll mitte, putassuu – ka vaevalt…” Ainult räime ei aja jaamaülem segi mitte millegagi, sest täpselt niisama hästi lõhnab ainult teine räim.
Pärast, kui kala juba laua peal parajaks lõigatakse, seisab jaamaülem juures ja jagab juhatust. Tõuseb pikaks (nuga: raks, raks!) ja viipab väikese villase sukaga. Pilgutab silma nagu vandeseltslane ja sirutab varbad lehvikuks. Varbad nagu peenikesed mustad kohvioad. Ülekõrvetatud kohvioad. Süües tükib jaamaülemale laul peale. Ta laulabki, ainult et selle kohta käib üks niisugune ütlus, et kes täie suuga laulab, saab rumala naise.
Sedamööda kuidas suvi edeneb ja jaamaülem ametis vilub, hakkab ta Elva, Valga, Puka ja Minski rongide vastas ka käima. Korra mõttes, et Elva, Valga, Puka ja Minski rongid ei solvuks. Ometigi jääb tal Tartu rongidega üks eriline sott: nimelt ei kannata jaamaülem Tartu rongide paistmahakkamiseni, ei kannata Vapramäe vilenigi ja paneb teinekord kõrva vastu rööbast. Et kas on juba rongi müdin. Ja kui lõpuks tuleb rong ja botased ja sirelilillad, siis sätendab jaamaülema roosa ninaots mustalt ja õliselt. Noh, aga seda ei pane mitte keegi tähele.
Sügise poole on kõike rohkem: ronge sõiduplaanis, rõskust metsa all, seeni sambla sees ja Peedul koolilapsi. Aga nüüd on päevad lühemad, elu teine. Nüüd jaamaülem hästi enam ei jõua. Paar korda on teda veel nähtud tulemas läbi suure rohu. Sügisel meenub kõigile kodu. On kuskil kodu ka Peedu jaamaülemal, kes teenib Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. On kodu, kus ta õhtuti sooja truubi äärde kuivama seab oma väikesed märjad sukad. Hallid. Kassivillased.

Jutuke on ilmunud raamatus SÜGISJOONIKU SEEME,
Tallinn, ”Eesti Raamat” 1989

Kommenteerimine on suletud