Luule: Paul Rummo

Katkendid poeemist «Jaak ja taat»

Puhh!
Saime viimaks üle Vapramäest.
Sind polegi nii kerge kukil kanda.
Nüüd puhkame,
siis võtad kinni käest
ja allamäge ise toetad kanda.
Ma pole vanadusest väeti veel,
ja sina noorusest ei nõder enam, –
ehk suudan seni saata sind su teel,
kui leiad saatja,
kes on taadist enam.
Peagi seegi aeg!
Nüüdsama oli vast,
Kui kohtasin üht nõtket tütarlast,
kui taadi saatjaks sai su vanaema…


Mis kaunis päev!
Kui tore astuda
ja metsa ilust vaikselt juttu vesta,
ja hiljem Elva jõkke kastuda,
su mustikased põsed puhtaks pesta.
Me saatjaks linnulaule viisikaid
ja oravate kelmi käbiheitu,
ja siiruviirulisi riisikaid,
mis sambla sülle pugenud on peitu,
ja õitest õide põrav mesimumm,
ja sipelgate taltumatu virkus,
ja üle kõige sirav taevakumm –
suur kodumaise südasuve kirkus.
Nii saime välja metsavaikusest.
«Ap-ap!»
Ah nüüd on tarvis sületada?
Noh tule.
Saime pisut maiku sest,
et pole kerge mäge ületada.

Kogumikust «Katkenud lõng» (Tallinn, 1969).

Kommenteerimine on suletud