Peeter Olesk
Peedu tuli minu ellu ammu enne seda, kui ma koos Sirje Oleskiga sinna elama tulin. Teadsin, et Peedul elab Eesti Kirjanduse Seltsi kauaaegne sekretär ehk tegevjuht Daniel Palgi (1899-1988). Peeduga oli seotud ka minu ema Maja Oleski (1909-2000) võitluskaaslane dr. Ella Tekkel (1898-1989), kelle abikaasa, adv. Evald Tekkel (1892-1973), oli olnud minu vanaisa, adv. Lui Oleski (1876-1932) juures praktikal. Evald Tekkelit ma näinud ei ole, küll nägi teda minu õde Juta Olesk (1947). Dr. Ella Tekkelit nägime koos Ain Kaalepiga 1980. aastate keskpaiku Elva raudteejaamas. Minul polnud midagi öelda, Ain Kaalep rääkis vana tuttavaga. Mul ei sobinud rääkida sellest, mida oli aastaid tagasi jutustanud ema. Nad olid kas Tartus või Elvas saanud Ella Tekkeliga kokku ja doktor oli tunnistanud: minu vanadus on läinud mokka. Eesti Naisüliõpilaste Seltsis nagu ka Eesti Ülõpilaste Seltsis ja enne sõda Eestis üldiselt, oli aasimine sundimatu. Niisiis ei pidanud ka minu ema kohatuks lisada, et dr. Ella Tekkelil oligi kulpmokk.
Enne, kui ma esimest korda nägin Tartut, olin ma Tallinnast lõuna poole näinud üksnes Lalsit, kus 1961. aastal peeti meie sugulase Mihkel Velneri (1924-1963) pulmi. Aasta või paar hiljem sõitsime Tallinn-Minski rongiga Valka vaatama sellesama Mihkli ema ja tolle tütre peret ning järelikult sõitsime ka Peedult läbi. Väike ja rahutu koolipoiss ei osanud vaadata aknast midagi, ta oli õnnetu, kuna ta oma ema ja tädide sünnilinnast ei näinud muud kui kümne minuti jagu Tartu raudteejaama perroonipoolsest seina. Tagasi tulles ei näinud ma sedagi, sest rong oli õhtune. Ei näinud ma Peedut ka 1972. aasta sügisel, kui meid Vellaveres rebasteks löödi. Vantsisime puhkebaasist Kogrejärve veerelt läbi pimeda Elva raudteejaama ja ilmselt oli see Pihkva rong, millega saime Tartu.
Peedu avastasime aastal 1981 siis, kui meie korteriperenaine Külvi Pruuli pidi oma elamise Arbimäel loovutama ega saanud meile pakkuda enam oma uut pinda majas vastu Elva apteeki. Peedul oli Eesti NSV Kirjanike Liidu suvekodu – suur maja, mille kujutise leiab lugeja Astrid Reinla raamatust ”Teofrastus” (1985, jäädvustanud Lea Malin), väiksem maja jõepoolses servas, kus talviti elada ei saanud, saun toaga, kus oli elatud ja kuur. Väikse maja lõunatiivas elas nii pikalt, nagu andis, Kalju Kangur (1925-1989). Tema pidas seda tiiba nagu enda omaks, ehkki vormiliselt see nii olla ei saanud. Suure maja alumise korruse ühel pool elas n.-ö. komandant, pereproua, kes teise kohaga töötas Tartu raudteejaama restoranis kokana. Selle koka abikaasa kasvatas kapsaid, mida kuni müümiseni Venemaale hoiti maja keldris.
Teisel korrusel elas pikka aega Kersti Merilaas (1913-1986). Tema tegi oma suure toa ka korda. Kui Kersti Merilaas Peedul lõpetas, said selle toa endile Astrid Reinla (1948-1995) ja Boris Kabur (1917-2002), kes senimaani olid talviti elanud üle esiku. Suviti elas sealsamas esikust paremat kätt Ilmar Sikemäe (1914-1998), kes pidas ka neid ruume – 2 tuba ja veranda – enda omadeks. Tänu Kalju Kääri (1921-1982) südamlikkusele jäi nii, et talvel olime Kaburite naabrid, suveks kolisime üle õue Kalju Kanguri naabriteks ja vastu talvet kolisime Kaburite kõrvale tagasi.
Me ei olnud peedulased samas mõttes nagu Daniel Palgi. Või nagu Jaan Maramaa (1891-1986; EV Tartu Ülikooli matr. 1) ja tema poeg, dr. Sulev Maramaa (1925). Me ei tegelnud kohaliku omavalitsusega, sest kuni uue põhiseaduseni oleks see tähendanud nõukogude võimule kaasaaitamist ja pealegi ei kuulunud Peedul meile mitte midagi. Peedu andis meile peavarju, kuid me ei teadnud, kauaks meie Peedule jääme ehk kus hakkab olema see elamine, mis on päriselt meie kodu. Liiatigi – kui sa pead olema hommikuti k. 7.40 rongil Tartu poole ja tuled töölt tagasi rongiga, mis väljub Tartu jaama teiselt perroonilt k. 17.20, mis kohalikku elu sa siis pärast söömist ja ahjukütmist kaasa teha jaksad? Sa tunned neid, kellega sa sõidad päev-päeva kõrval ühes vagunis edasi ja tagasi, rohkem, kui oma alevikaaslasi!
Mets Peedul polnud meie elamisest kaugemal kui park Tähtveres – selle vahega, et Peedul ei käinud keegi oma koeraga metsas jalutamas, samal ajal kui Tähtveres algab see juba varahommikul ja koerad tunnevad puid lähemalt kui inimesed. Tähtverega võrreldes oli meile lähemal raudtee ja kaubarongide möödudes värises vana puumaja tugevasti. Olles elanud terve elu raudteest mitte kaugemal kui kilomeeter, pole mind ei müra ega maja värisemine kunagi häirinud. Vastupidi, mind on alati ajanud närvi, kui plaanijärgne rong (ka kaubarongid liiguvad mittesuvaliselt!) mulle arusaamatul põhjusel pole läbi sõitnud. Plaanipärane mürin on ikkagi korra tunnus. Plaaniväline vaikus tähendab aga korra rikkumist!
Meile Sirje Oleskiga ei olnud Peedu seega suvituskoht, sest suvitamas me käisime nii Tallinnas Nõmmel minu ema juures minu sünnikodus kui ka Jõhvis Sirje vanemate pool. Peedul me elasime ja tegime tööd, sest paljud artiklid ongi kirjutatud just seal ja kui mitte just Peedul kirja pandud, siis vähemasti seal (või rongis) läbi mõeldud. Kas me olime tüüpilised? Võrreldes Kalju Kanguriga mitte, sest Peedul olles käis Kalju Kangur Tartuski väga harva. Võrreldes Daniel Palgiga samuti mitte, sest temal oli Peedu haigla taga oma päriskodu, kust ta tuli jaama kas abikaasale vastu või tuttavaid ära saatma. Ei olnud me sarnased ka Ilmar Maliniga (1924-1994), kes hakkas endale Palgide lähedale rajama oma päriskodu, sest romantism Tartus sai läbi, kuid Malin tahtis jääda romantikuks ka edaspidi.
Puudutan neid aspekte kaduviku ja tuleviku pärast. Peedu on nii kirjandus- kui kunsti- ja teadusloos oluline paik, kus looja on saanud olla koos iseenesega. Kuid me tuleme ja läheme, keegi meist pole Peedul igavesti. Mis jääb? See oli veel meie aegu Peedu haigla probleem, oli meie aja lõpul vabaõhu kino probleem, on olnud probleemiks pärast meid Peedu koolis – ja sarnaseid probleeme on Eestis ohtrasti. Tartust käiakse tööle Tallinnasse, ent Tallinn ise kolib Harjumaale. Üle Muhu väina sõidab esmaspäeviti ”orjalaev”, praam, millega saarlased lähevad tööpäevadeks mandrile rakkesse. Meie jaoks ei olnud Peedu Elva ega Tartu magala nagu seda on Kallavere Tallinnale või nagu on pealinnale seda suuresti ka Rapla.
Vastuse annab tegelikult selgus selles, kus sa õpid ja kus sa tunned kohta. Sa ei tohi jääda võõraks, ehkki sa satud võõraks olema väga tihti. Õppida saab igal pool ja sõltub ainult sinust, kas sa tahad õppida või ei ja kas saavad kokku see, kes õpetamist vajab ning too, kes õpetada oskab. Võib-olla on need, ma ei salga et hingelised, küsimused konstruktiivselt selgeks rääkimata?