ÕHTU PEEDUL
Punane päike loojub
mustava männiku taha.
Jõgi hõõgub. Tast udu
tõuseb ja langeb maha.
Tuled süttivad taamal.
Tähed süttivad ülal.
Vaevunähtavalt süttib
noorkuu mu paremal õlal.
Meelde tulevad laulud,
võõrad ja omatehtud.
Kas nendes pole valet?
Kas on nad vahetult nähtud?
Või ehk neis võrdlused võtavad
võimu looduse käest?
Kaskede all ootab kodu.
Sinna ma laskun mäest.
Või ehk neis kujundid kuhjavad
kinni kõik tavalise?
Nõnda ma laskun ja mõtlen
ja olen kui õhtu ise.
Luuletus on ilmunud raamatus
VALGUSE KUMA SEES
Värsslugusid ja luulet 1968-1971
Eesti Raamat
Tallinn 1972