Piret Bristol
Ma ei näe enam unes tagasiminekut majadesse, kus olen elanud. Aga kui püüan ette kujutada, kuidas viimati Peedul käisin, tuleb meelde midagi unenäolist.
Lähenen suurele krundile, kuhu sai sisse nii esimesest kui ka tagumisest, maanteepoolsest väravast. Esimene värav jääb raudtee poole, kuigi ees ja taga on tinglikud ja eksisteerivad võib-olla ainult mu meeles. Aed oli juba ära lagunenud. Läbi rohu ja põõsaste kahlasin otse krundile, sinna, kus on kokku kukkunud puukuur ja saun, mille vettinud katus oli lõpuks sisse langenud; ammu olnuks aeg seda parandada, aga et seal ei elanud keegi, siis ei huvitanud saunakatuse olukord ka kedagi. Sellest süngest vaatepildist natuke kaugemal asubki väike suvemaja, kus kunagi elasin. Läksin mööda pumbakaevust, mis päris kindlasti ei töötanud, sest elekter majades oli välja lülitatud kümme aastat tagasi, kui viimased inimesed välja kolisid.
Läksin majja sisse ning esimene imelik ongi, et ma ei mäleta, kuidas sisse sain või kummalt poolt sisenesin – kas tagauksest või eesuksest. Tagauksest jõudsid kõigepealt madalasse kööki. Madal oli see sellepärast, et maja teisele korrusele viiv trepp lõikas köögi lakke diagonaali. Köögis oli pliit, mille alla minu nähes ei olnud kunagi tuld tehtud; kollane taburet, paar ämbrit ja suur pott pliidiraual, millega oleks saanud vett soojendada, kui keegi oleks pliidi kütnud. Kuivkemps köögi ja välisukse vahelises lühikeses koridoris kippus eriti talvel haisema. Kloseti järgi sai ennustada ilmamuutust – kui haises, siis läks tavaliselt külmaks.
Kui mina seal elasin, muutus ilm õige tihti. Jõuluajal oli ühtlaselt külm, aga 31. detsembril sadas laia märga lund ja läks kiiresti pimedaks. Kuulasin raadiot viimase võimaluseni. Kui enam üldse ei aega ei olnud, läksin minema. Raadiot pidi kuulama, sest sealt võis äkki midagi tulla – teateid asjade kohta, mis olid mulle tähtsad. See oli ainus koht, kust neid teateid võis tulla, sest inimesi ma hoopiski ei tundnud.
Need, keda tundsin – nendest teadsin ma täpselt, et nemad mulle nendest asjadest ei räägi. Isegi kui nad midagi teavad, siis nad nimme, vihuti ei räägi, sest teavad, et just sellest tuleb minu kuuldes vaikida. Tuleb mu mõtted juhtida muudele radadele, sest nimelt sellest ühest asjast ei tohi ma mõelda ega rääkida. Aga kuni mõtted muude teemadega ei tegele, seni las ma olla karistuseks terve talve õhukeste seintega suvilas.
Ja küllap oli neil siis ka tunne, et võib-olla ma mõtlengi juba keelatud asjadest, sest tegelikult nad ju ei teadnud, millest ma mõtlen. Et mõtlen ikka veel, miks jääb tulemata mu armastatu, ega ole ma hetkekski uskuma jäänud, et ta ei tule. Harvemini kujutasin ette, et olen ta unustanud, ja unustada tähendas sedasama mis reeta.
Ühesõnaga, kui oleksin tagauksest sisenenud, siis oleksin jõudnud läbi köögi, mis ei olnud enamat kui läbikäidav ruum, suurde tuppa. Köögis oli pinu vanu kollasekstõmbunud ajalehti, mis isegi mind ei huvitanud, kuigi oma tohutu suurte ajaülejääkidega oleksin võinud need läbi vaadata ja huvitavamad artiklid välja lõigata. Kasutasin nagu teisedki kööki läbikäigutoana. Viltusel köögil oli väike aken, mida kattis paksust riidest tihe triibuline kardin. Aken avanes nüüdseks lagunenud saunale. Kas keegi seda sauna veel nägi, ei tea. Sest saun oli üpris puude vahel. Ainult minul oli sellele päris hea vaade.
Mõnigi kord tundus mulle, et keegi vaatab sauna neljaks ruuduks jagatud aknast minu maja poole ning läbi ruudu paistab kahvatu inimnägu. Ükskord, kui kempsust kööki astusin – uks sooja suurde tuppa oli tihedalt kinni, et külm ei läheks kaugemale -, tõusid mul kuklakarvad püsti. Koos juustega hakkas ise ennast ülespoole rullima ka paks triibuline kardin.
Keegi väljast vaatas pinevalt maja poole.
Ma ei teinud teist nägugi, vaid läksin lihtsalt suurde tuppa ja panin ukse vahelt väga kõvasti kinni. Suure toa põrandat üleni katvale samblataolisele vaibale oli langenud üksik kollane kaseleht – täpselt selles kohas keset vaipa, kus mul ükskord sõrmus katki läks.
Sõrmus lihtsalt kukkus sõrmest; odav, kuid väga ilus rohekaskollane sõrmusekivi purunes ja seda polnud enam võimalik parandada. Sama koha peal oli kollane puuleht. Kuulsin, kuidas keegi vannub omaette. Vapralt istusin laua taha ja keerasin kirjutusmasinasse puhta lehe.
“Paralleelmeri” (2007, Tuum)