Asta Põldmäe
Kuumalaine, mis siis, et maikuu! Õhk on nii pehme, et õhku ei olegi. Ja pole siis imestada, et enam ei mahu juurde ükski lõhn. Ometi – nagu poleks sellest midagi kuulnud – avanes veel täna hommikul martsipanipuu valge siidist telk. Ja kannikesed astusidki mäeküljel alistunult sammu tagasi.
Ma lähen seinaäärt pidi kaevu poole ja sandaalidesse tungib tuhkjas liiv ja sõre muld: nagu rida mänguvaaraode mängupüramiide on räästa all reas pisikesed kuiva puistemulla kuhjakesed — teie asjatu töö tunnistajad, pääsukesed.
Käib pesaehitus, sidin ja surtsumine, nagu pillataks vett pisarakaupa tulisele pliidirauale.Te olete räästapilus vähemalt kuue perega väsimatult ametis, linnud. Koidust pimedani. Valged kõhud, soojad pruunid silmaterad, tiibade tihe kuiv rabin vastu seinapalke. Tühi töö, tühi asi, tühi jutt, tühi kõik!
Või siiski just väsinult? Jah, väsinult, sest muld ja liiv, sidujaks süljepiisk, mille välja läkastate oma kuivanud, janusest kurgust, on väeti tekitama sitket müüritist ja pesad varisevad. Veel pole neis poegi, veel jääb hullem olemata, kuid loodus on see raamat, mis tagant ettepoole lahti ei käi. On rutt, on põud, on valmis löögiks suve sinine kell.
Meeleheitel ja väsinud, jätkate lende liivikule mändide all, tundmata õigust katkestada viljatut tööd. Helde tüümianile ja kukeharjale on soe valkav liiv oma iseloomutus sõreduses kõige julmem pilge teie püüdlustele, pääsukesed. Ringiratast, kuhu ainult vaatad, osavõtmatuse hall tolm, rabe kruus, vaikiv oma kohusetruuduses peenramuld.
Toon labida ja hüüan tara alt Amigo, keda ei karda teie ja kellele te olete tuttavad minu kirjadest, nagu mina neid ainsana temale seni lugeda olen andnud, ning me läheme jalgrattaga Vapramäele, mäe alla jõeluhale.
Lepasalus kaldajärsaku peidus, kus kõrge kallas rõskuses ja jaheduses on paotanud maa sinihalli sitke voodri, lõikavad Amigo nugajad küüned ja minu labidaleht korvi täis sinisavi raskeid märgi viilakaid. Kuidas me saame nendega tagasi? “Suvekellamees on teel, on juba välja sõitnud, on kohe Peedu sillal!” kõnelevad kaks elusat kaevurilampi – Amigo silmad –, kui ta liduma pistab nagu sõge, mind üleõlavaatega tirides kaasa. Mille teebki lihtsamaks lihtsast minu äkki ei tea kust tulnud jõud.
Lohistan korvi õuepealsele, kaevumaja lühikesse tömpi keskpäevavarju. Amigo lebab kontpuu vilus, nähtamatu, liikumatu, rohust madalam. Üks kivist koer. Ta kollased kulmud ei võpatagi, kui vool unnates välja vinnab vee, mis kaevu raudsest kurgust nagu vangist pääsnu ämbritesse tormab, neid hetkega täites silmini. Pind veel ei rahune, kui servale laskub esimene pääsuke. Kui laskub kolm. Kui sõõr puhast vett saab ümber elusa mustvalge pärja. Seljad, sabad, kuklad. Seljad, sabad, kuklad. Ja tillukeste mustade nokkade rütmiline laskumine. Vaikus. Südapäevamissa. Kartmatult, sulgi männikäbi kombel turritades, kaob jääkülma vette üks ja teine kukal üleni, üksainus mustvalge vilks, et ilmuda kohe taas.Veest ja pilvest, mida korraks eneses hoiab kohe purunev peegel. Viiv värskust, õnnelikkust.
Labidaleht all – lahke peopesa! – sean õuevalgusele ja pääsukestele näha paksu sinkja savipätsi, varjatud jõeperve helde ja haruldase anni. Ning nagu muistne potissepp, surun pihuga keskpaika tubli lohu, kruusitäis vett peab siin, keset põudset lagedust savile asendama jõge, peab suutma, et ta lepiks, peab suutma, et ta ei kivistuks. Nagu ei ole seda luba ei minul ega sinul, Amigo. Nagu ei ole luba halastaval südamel.
Ja vesi suudab. Poolteist tuhat nokatäit savi, kuus päeva müüritööd räästa all — ja kodu on valmis, see rahumeelselt kummuli kõrtest ja savist kiiver, kummuli nagu lõplik otsus. Maailma kõige parlamentäärsem kiiver, mis, kui kord jõutud valmis, peab vastu aastakümneid. Ning kus tihtigi uuel kevadel, seletamatul ajel kohtuvad kaks – olgu küll eri teid tagasi jõudnud — ometi ühed ja samad kaks pääsukest. Nagu oleks pääsukesed maailmast otsa saanud…? Nagu oleks kodud maailmast otsa saanud…? Nagu oleks tegu kujutlusvõime kujuteldamatu ahtusega nende kahe jaoks, kes Eestini kujutleda oskasid ja edasi enam ei osanud. Kõik kulutatud, jäi üle kohtuda siin.
Labidatäis savi, seesama, mis võib läbi päästa sarga kui puusärk rahupaika laskudes saatuslikult takerdub kitsusse. Ja labidatäis savi, häll elusädemele, kel pole tarvis muud, kui aluspõhja, mis tuge annaks. Tiiba, mis kataks, nokka, mis ulataks. Ja ikkagi neidsamu kaht, kaht kujuteldamatult kitsa kujutlusvõimega südant. Oma suures nõutuses.
Labidatäis savi.