Tänavu möödub viiskümmend aastat ajast, mil Peedu mu ellu tuli. Mälestused ärkasid jälle elule, kui mu tütre pere mullu end Peedule elama seadis. Nüüd tunnen minagi end otsapidi jälle peedukana, rohkemgi, kui noil kaugeil aegadel, mil olime Peedul vaid suviti.
Minu mälestused kirjanike liidu suvemajast Peedul algavad 1960. aastast, kui isa Paul Rummo sai seal enda kasutusse kolmetoalise rõduga korteri (alumisel korrusel, peasissekäigust vasakul; vastas elas majahoidja), kus minugi pere viis aastat suvitas. Samuti puhkas seal õde Lea Tormis oma perega. Ülemisel korrusel, meie peal, elasid Kersti Merilaas ja August Sang, nende vastas Juhan Peegel – ikka koos peredega.
Väikeses majas oli Kalju Kangur, aga kas ja kes veel, ei mäleta. Ega vilgast puhkekodusisest läbikäimist ja seltsielu olnud, kirjanikud ju omaette hoidev rahvas. Küll aga käis isal-emal rohkesti külalisi, sugulasi ja kultuuritegelasi, meil oma sõpru. Peedu oli populaarne koht.
Nüüd võin Peedu kodulehelt lugeda nende paljude kirjanike nimesid, kes aegade jooksul on siin suvitanud või lausa läbi aasta elanud. Ja mitte ainult nimesid, vaid ka nende loomingut, mis siit saadud inspiratsiooni mõjul kirja pandud ja trükisõnas avaldatud. Meie isa kirjutas siin 1961. aastal poeemi „Jaak ja taat“, milleks andis ainest jalutuskäik kaunil Vapramäel väikese tütrepojaga. Huvitav on lugeda ka mitmete eri aegade peedukate mälestusi ning neid enda omadega võrrelda.
Meie puhkemaja krunt oli tollal ilusasti hooldatud, aga mitte liiga lakutud, pigem looduslik. Elupuud kahel pool sissekäigutreppi on nüüdki alles, äädikapuu künkalt ja lehtla maja juurest kadunud, aga see-eest kasvab tihkelt maja tagumise trepi vastas kõrge kask, millest meie ajal küll vist märkigi polnud. Või kasvas seal vitsake, mille vägevust aastakümnete pärast me ei osanud aimatagi?
Piirdeaiad lagunevad, puukuur ja pesuköök on kokku kukkunud. Majad kõnelevad ohtlikust väsimusest. Aga poolde säärde ja kõrgemalegi ulatuvas rohus õitseb veel tol ajal rajatud ilu meenutavaid visasid lilli ja maad mööda on laiali roomanud igihali. Puudel tegutseb oravapaar, lapsed on nad ristinud Kerstiks ja Augustiks – meie omaaegsete heade naabrite mälestuseks. Kevadel on puudealused kaetud sinililledega ja õitseda jõuavad veel sirelidki, ehkki nende kuivanud harusid kui kaduvuse märke sajab talvel maha hulgi. Selles aias on harrastatud isegi potipõllundust, meie omad kasvatasid siin ühes aianurgas näiteks hernest. Hiljem, nagu ühest mälestusloost loen, olevat siin arendatud kapsakasvatustki.
Mitme pere lapsed suhtlesid küll hoogsalt. Minu pojal Jaagul on Peedust ja sealsetest mängukaaslastest mälestusi, Ants ja Mart, kes ka mõne suve peedukad jõudsid olla, olid liiga väikesed, et midagi mäletada. Ants on päris Peedu laps, sest sündis Elvas ja esimesed elukuud ning veel järgmisedki paar suve kasvas Peedul. Kärtu polnud siis veel ollagi, ja nüüd kogub ta endale Peedust hoopis uusi mälestusi – olevikust.
Jõe ääres oli supluskoht, mis nüüd mudane ja kinni kasvanud. Veskimajas oli vaimustava nimega Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Tõulava (imelik, et mitte Eesti NSV?). Veel oli pood (või koguni kaks), küllap ka kool, oli kiigeplats ja suur kiik ning seal platsil näidati öökino. Kas sääsed sõid või kallas vihma, rahvas istus paigal ja nautis. Mäletan üht sääserohket õhtut, kui suuremeelselt koju laste juurde jäin ja tädid kinno saatsin – näidati Krahv Monte-Kristot, kaks seeriat. Varsti algas vihm, aga publik ei lahkunud. Tädid tulid öösel märgadena, aga üpris rahulolevana koju.
Ja oli rong. Kaseallee, mis jaama viib ja on rajatud 1935. aastal, on jäänud auklikuks nagu vanainimese hambarida, aga kaunis on ta veel ikkagi. Nüüd on asja seda mööda jälle jaama minna, sest aasta algusest peatub rong siin jälle, ehkki kahjuks vaid paar korda päevas. Vana siltki on „jaamahoonele“ tagasi pandud, samuti ajahambast puretud, ent tekitab koduse tunde.
Aiad on kevadel õites nagu toonagi, veskikosk kohiseb ja pardid patseerivad kaldal või ujuvad vesikuppude vahel. Loodus laseb end inimesest ja aegade kulust vähe häirida, aga hooldamata hooned end ise taastada ei jõua. Omanikud heastavad oma elamuid, hoolitsevad oma aedade eest, Peedu üldpilt ei jäta midagi soovida. Kuid kokkukukkunud või lagunevad majad umbekasvanud aias teevad hinge haigeks.
Vaidlused selle kinnistu tuleviku üle käivad, võtavad üha enam tuure üles. Peedukad on jagunenud kahte lehte, kirjutavad märgukirju ja avaldavad oma seisukohti meediaski. Juba on märgata tigedust teisitimõtlejate suhtes. Mida kauem arutatakse, seda vähem on lootust, et praegu veel püsti seisvad majad jõuavad oma ärkamisaega ära oodata. Ja et seal võiks pelgupaika leida need, kes ühiskonnast pisut puhkust vajavad.
Konservatiivina tahaksin näha neid maju pärast restaureerimist (kui see plaan üleüldse õnnestuma peaks) taas kirjanike loomekoduna. On ju neis seintes ja puudes nii palju mälestusi eelmiste põlvkondade kirjameestest-naistest. Samas mõistan, et minus kõneleb nostalgia, et ajad ja nõudmised on uued. Ja kuna Peedul (küll mitte kõnealuses villas) on varem olnud tuberkuloosihaigete laste sanatoorium, täiskasvanute dispanser ja sanatoorium ning ka haigla, praegu aga ei ühtegi meditsiiniasutust, siis tervitan plaani ehitada kunagine kirjanike suvekodu üles rahu ja hoolt vajavate laste tarvis.
Mall Johanson
Veebruar 2010
Lebavad (vasakult) Tõnu Tormis, Paul-Eerik Rummo; istuvad Paul Rummo, Hilda Liblik, süles Jaak Johanson, Tiio Rummo; seisavad Juhan Johanson, Lea Tormis ja Veljo Tormis. Pildistas Mall Johanson.