Küla
Valla servas keset metsi elas küla. Oli elanud seal juba palju aastaid ja inimpõlvi. Ka kõige vanemad külaelanikud ei mäletanud, kuidas küla oli sinna saanud.
Räägiti, et kord tulnud sellele kohale metsa sees üks mees, kes rajanud sinna oma kodu. Selle mehe järgi hakatudki küla kutsuma.
Küla olnud inimeste vaba ühtekuuluvuse tunne, küla olnud kogukonna omandus. Naabrid aitasid naabreid. Lapsed mängisid koos. Loomad hoiti ühes karjas.
Nii möödusid aastad ja külas ei muutunud õieti midagi. Siin-seal tekkis mõni uus suits, asus elama uus elanik, keda veel aastakümneid uueks peeti. Mõni isegi suri enne, kui külaelanikud ta lõplikult omaks olid võtnud.
Ja kool, kus lapsed oma esimesi aastaid käisid, püsis samuti ajast aega.
Külaelanikud hoolitsesid selle eest, et lapsed soojas oleksid ja õpetaja söönuks saaks.
Keset küla oli kauplus, kus kõik eluks esmavajalik.
See kõik kesti seni, kuni vallas tulid võimule uued, kaugemalt tulnud mehed. Nemad lugesid ainult raha.
Milleks küll pidada külas kauplust, kui sellest mingit erilist tulu ei tõuse? Pole ühtegi lolli, kes nii madala kasumiga oleks nõus kauplema, arutasid nad. Mis muud, kui tuleb see pood kinni panna. Ja kool? Nii vähe õpilasi! Iga kuu tuleb valla rahadest paar tuhat krooni juurde maksta, et õpetajad oma palgad kätte saaks. Milline raiskamine! Pealegi jääb õpilasi järjest vähemaks. Käigu bussiga valla keskusesse, seal suur hoone, mahutab ka külalapsed.
Üks neist vallaametnikest leidis omale õige elamise koha just sellesse külla. Ostis maja kalli hinna eest, võttis maja ümbert kõik puud maha, pügas ära õunapuu ja riputas selle kuivanud ja lakitud tüve külge ampli. Vaatas külas ringi ja imestas, mis elu seal küll elatakse.
Vanad inimesed käivad koos. Lapsed teevad koos sporti. Naised koovad koos kangast. Mehed viskavad koos viina.
Ei saanud tema sellest koostegemisest aru. Kui vallas küla kohta uuriti, polnud tal midagi head öelda. Inimesed on uhked. Hoiavad omaette. Tegelevad tühja-tähjaga. Loomulikult pole mõtet kauplusel ega koolil. Kõigil on ju autod.
Küla hingas sügavalt ja võitles enda eest. Inimesed kogusid allkirju. Kaupluse ja kooli eest. Korduvalt. Kasutult.
Vallavalitsus oli kaugel ja kõrgel, ei ulatunud ega tahtnud tema kohapeale vaatama tulla. Usaldas oma ametnikku ja mitte kümneid allkirju.
Inimesed oli algul ahastuses, siis nördinud, siis muutusid apaatseteks. Nad proovisid kõik ära – pöördusid vallavalitsuse poole, et kauplust säilitada. See teatas, et vald kaubandusega ei tegele. Pöördusid kohtu poole, et kooli säilitada. See teatas, et vanemate õigusi pole rikutud.
Kokkuvõttes tehtigi ära. Mõne aastaga olid kinni nii kool kui kauplus, majad tühjad ja müügis.
Ainult keegi kohalik ei tahtnud osta. Kui mööda läks, siis sülitas. Endine elu polnud enam võimalik. Vanad inimesed müüsid üksteise järel oma elamised. Kolisid laste juurde, kust kergemini poodi sai. Noored pered müüsid samuti. Läksid laste pärast, et need paremini kooli saaksid. Majad muutusid odavaks. Sellepärast tulid uued mehed, kellel pealehakkamist. Kõigil oli auto, mõnel isegi kaks.
Hakkasid kohe kibekähku raiuma. Nad ju linnas kasvanud, kus puid pole. Võtsid oma krundil olevad puud maha ja nõudsid, et naabridki lehekandjad ära koristaksid.
Varsti oli küla ruuduline kui malelaud. Metsaga ja metsata krundid.
Iga uus elanik tegi endale lõkkeaseme. Seal kärsatati mai ja jaanitule ajal vorste ja liha. Endise suure lõkke asemel oli nüüd kümneid väikesi.
Uued elanikud jälgisid karmilt oma territooriumi. Kui võõras loom, koer, kass või kana kogemata nende territooriumile sattus, võeti kohe malk või püss.
Põliselanikke hoiatati loomapidamise eeskirjade rikkumise eest.
Ka poldud rahul teiste krundil veel säilinud metsaga. Olgu eest koristatud, sest varjab vaadet ja päikest. Katused sammalduvad kiiremini. Oksad võivad lastele pähe kukkuda. Koristagu metsaomanikud ka oma puudelt nende puhastatud territooriumile kukkunud lehed.
Eriti tige oli külas elav vallavalitsuse ametnik. Inimesed ei pidavat temast lugu ega kuulavat tema nõudmisi. Ta saatis tähitud kirjaga oma nõudmisi naabritele ja sai samal teel vastuseid.
Vintsked olid need põlisperemehed. Otseselt vastu ei hakanud, aga käsku ka ei täitnud. Ei pannud teda nagu tähelegi, ei pidanud teda miskiks.
Kui mööda kõndisid, siis sülitasid. Õnneks palju ei kõndinud, sest ta sõitis läbi küla otse treppi. Aga ei julgenudki jalutama minna. Korra proovis ja mis sellest välja tuli.
Vaadati ju viltu. Kuigi näpuga ei näidatud.
Naised seljataga sosistasid ja itsitasid. Mehed möödusid tummadena, otsekui valutaks neil haige hammas.
Seda kõvem mees võis olla oma territooriumil. Krundil, mille oli pangalaenu eest omandanud. Ja rõõmustada, et küla pole enam see, mis varem. Kõik oli läinud nii, nagu tema soovis. Ka siia pärapõrgusse oli jõudnud kultuur.
Tuli sügis ja algas kool. Ka ametnikul oli seitse aastat tagasi peres järelkasvu olnud ja nüüd tuli koolikohustust täitma hakata.
Tüdruk oli pisike, kahe patsikesega. Nii väike, et pedagoogid soovitasid lapse veel aastaks koju jätta. Aga kooliküpsuse testid ta ära tegi ja polnud mingit põhjust teda kasvu tõttu veel mitte kooli saata.
Isa vedas tüdruku esimesel koolipäeval autoga kooli ja koju, ise vandudes, et lapse peale nii palju aega kulub. Olnuks kool alles, saanuks tüdruk ise viie minutiga mindud. Ema oli tütrega juba nädal aega harjutanud kooliteed. Näed, buss tuleb peatusesse, lähed peale ja sõidad kümme kilomeetrit ja kodu ligidal tuled maha.
Teisel päeval viis isa lapse autoga kooli ja laps pidi lõuna ajal ise koju saama. Tüdruk tuligi õigel ajal bussilt maha ja isa ütles õhtul emale.
Ilmaaegu värisesid. Ei juhtu taga midagi. Kui siin veel kool oleks, peaks ta hakkama mõne aasta pärast uuesti kohanema. Nüüd läheb kõik ruttu ja libedalt.
Tüdruk tuli kenasti koju ka järgmisel päeval. Ülejärgmisel aga ootas ema asjata.
Helistas kooli. Tunnid ammu lõppenud ja laps koju läinud.
Helistas mehele. See sõitis kogu kodutee läbi, ehk tuli laps vales peatuses bussilt.
Kõik asjata.
Selgus vaid, et kadunud on veel küla kaks last, kes õppisid samuti esimeses klassis ja koos tüdrukuga bussi peale läksid.
Päris õhtu eel tuli kriimulise näoga tüdruk uksest, viskas ranitsa nurka ja nuttis lohutamatult.
Kolmekesi olid nad bussile läinud. Kuna esimestel päevadel bussijuht pileteid ei küsi ja kõik lahkelt peale laseb, sattusid nad hoopis teise liini bussile. Kui nad ära ehmatasid ja nutma hakkasid, oli kodu kaugemal kui teekonna alguses. Bussijuht, kena mees küll, ei saanud ka tagasi keerata. Ta sõitis teise valda, kust teine buss lapsed peale korjas ja kodukülla tagasi tõi.
Lõpp hea, kõik hea, möönis isa, kellel nägu selle äparduse peale juba naerule tõmbus.
Mis sa naerad mu üle! Ise oled süüdi! nuttis tüdruk ja ronis kooliriietega voodisse teki alla.
Ta nuttis lohutamatult ligi tunni, enne kui magama jäi.
Ilmar Särg